See on minu jaoks 90ndad

Olen 70ndate beebi, aga 90ndate nostalgia elab mu südames. Ma mõtlen, me räägime moest, muusikast ja kultuurist. Esindust televisioonis ja kinodes nähti sellistest saadetest nagu “Martin”, “Living Single” ning suurel ekraanil “Boomerang” ja “Boyz in the Hood”. See oli kõike, kuid 90ndad ilmusid ka viisil, mida ma ei osanud ette kujutada. Pragude epideemia, jõugud, vaesus ja rassism olid mu näos rohkem, kui ma eales ette kujutasin.

Sisenesin 90ndatesse 13-aastase mustanahalise tüdrukuna, kes oli valmis rusikaga pihta lööma "Öelge valjusti, ma olen must ja olen uhke!!!" Räppida koos Public Enemy looga “Fight the Power”. Elasin Denveris Park Hilli naabruses, mis oli paljude mustanahaliste inimeste meka. See oli uhke tunne, et me kohale jõudsime. Töökad mustanahalised pered, hästi hooldatud hoovid. Sa võisid tunda uhkust, mida paljud meist oma naabruskonna üle valdasid. "Park Hill Strong," olime me. Ebavõrdsus valitses aga meie üle nagu meie esivanemate köidikud. Nägin, et perekonnad langesid crack-epideemia tõttu armust ja sõpru süüdistati marihuaana müümise eest. Omamoodi irooniline, kuna see on nüüd siin Colorado osariigis ja mõnes teises osariigis legaliseeritud. Iga pühapäevane püssipauku kostas ja see hakkas tunduma nagu tavaline päev naabruses. Valged ohvitserid patrullisid ja mõnikord te ei teadnud, kes on hullem, ohvitserid või kurjategijad? Minu jaoks olid nad kõik üks ja sama.

Rohkem kui 20 aastat edasi liikudes võitlevad mustanahalised ikka veel võrdõiguslikkuse eest, ilmunud on uued uimastid ning vennad ja õed on endiselt trellide taga lukustatud marihuaana esmakurjategijate levitamise ja müügi eest, ilma et nende karistused kohapeal lõppeksid. Rassismil on nüüd kaamera, et näidata maailmale, mis tegelikult toimub, ja Park Hill pole enam mustanahaliste perede meka, vaid hoopis gentrifikatsiooni uus nägu.

Aga siiski, kui saaksin ajas tagasi minna, läheksin tagasi 90ndatesse; see on koht, kus ma leidsin oma hääle, kui leidsin killukesi arusaama sellest, kuidas maailm minu ümber töötab. Minu esimene poiss-sõber, sõprussuhted, mis on loodud kestma kogu elu, ja see, kuidas need minevikuhetked mind häälestasid selliseks naiseks, kes ma praegu olen. Jah, minu jaoks on 90ndad.