Maailma Alzheimeri tõve päev

"Tere, vanaisa," ütlesin ma, kui astusin steriilsesse, kuid veidralt lohutavasse hooldusasutuse tuppa. Seal ta istus, mees, kes oli alati olnud mu elus suurkuju, keda ma oma aastase poja vanaisaks ja vanavanaisaks uhkusega kutsusin. Ta näis leebe ja rahulik, istudes oma haiglavoodi serval. Collette, mu kasuvanaema, oli hoolitsenud selle eest, et ta näeks oma parima välja, kuid tema pilk näis olevat kauge, eksinud meie käeulatusest väljapoole jäävasse maailma. Oma pojaga, lähenesin ettevaatlikult, teadmata, kuidas see suhtlemine edasi areneb.

Minutite möödudes avastasin end istumas vanaisa kõrval ja vestlemas ühepoolselt tema toa ja televiisoris mängitava must-valge läänefilmi üle. Kuigi tema vastused olid napid, tekkis tema juuresolekul lohutustunne. Pärast seda esialgset tervitust loobusin ametlikest tiitlitest ja pöördusin tema poole tema nimega. Ta ei tunnistanud mind enam oma lapselapseks ega minu ema oma tütreks. Hilises staadiumis Alzheimeri tõbi oli temalt need sidemed julmalt röövinud. Sellest hoolimata ihkasin ainult temaga koos aega veeta, olla see, kelleks ta mind pidas.

Minu teadmata oli see külaskäik viimane kord, kui nägin vanaisa enne hospiitsi. Neli kuud hiljem põhjustas traagiline kukkumine luumurdude ja ta ei tulnud enam meie juurde tagasi. Hospiitskeskus ei pakkunud viimastel päevadel lohutust mitte ainult vanaisale, vaid ka minu emale Collette'ile ja tema õdedele-vendadele. Kui ta sellest elust lahkus, ei saanud ma jätta muljet, et ta oli viimastel aastatel meie riigist järk-järgult lahkunud.

Vanaisa oli olnud Colorados kõrguv tegelane, hinnatud endine osariigi esindaja, mainekas advokaat ja paljude institutsioonide juhataja. Minu nooruses paistis ta suur, samal ajal kui mina püüdsin ikka veel noores täiskasvanueas navigeerida, ilma erilise staatuse või lugupidamise poole püüdlemata. Meie kohtumised olid harvad, kuid kui mul oli võimalus tema läheduses viibida, tahtsin kasutada võimalust vanaisa paremini tundma õppida.

Alzheimeri tõve progresseerumise ajal muutus vanaisa sees midagi. Oma särava mõistuse poolest tuntud mees hakkas paljastama külge, mida ta oli hoidnud – oma südamesoojust. Mu ema iganädalased külaskäigud soodustasid õrnaid, armastavaid ja sisukaid vestlusi, isegi kui tema selgus vähenes ja lõpuks muutus ta mitteverbaalseks. Tema side Collettega püsis katkematu, nagu ilmnes kinnitustest, mida ta temalt minu viimasel hooldusasutusse külastades otsis.

Vanaisa lahkumisest on möödunud kuid ja ma avastan end mõtisklemas piinarikka küsimuse üle: kuidas me suudame saavutada märkimisväärseid saavutusi, nagu inimeste Kuule saatmine, ja ometi seisame endiselt silmitsi selliste haiguste nagu Alzheimeri tõvega? Miks pidi nii geniaalne mõistus siit maailmast lahkuma degeneratiivse neuroloogilise haiguse kaudu? Kuigi uus ravim annab lootust Alzheimeri tõve varajaseks alguseks, jätab ravi puudumine inimestele nagu vanaisa taluma järkjärgulist enese ja oma maailma kaotust.

Tänasel ülemaailmsel Alzheimeri tõve päeval kutsun teid üles liikuma kaugemale pelgalt teadlikkusest ja mõtisklema selle südantlõhestava haiguseta maailma tähtsuse üle. Kas olete olnud tunnistajaks lähedase mälestuste, isiksuse ja olemuse aeglasele kustutamisele Alzheimeri tõve tõttu? Kujutage ette maailma, kus pered on säästetud piinast, mis on seotud nende kallite inimeste hääbumisega. Kujutage ette ühiskonda, kus hiilgavad mõtted nagu vanaisa saavad jätkata oma tarkuse ja kogemuste jagamist, olles vabaks neurodegeneratiivsete häirete piirangutest.

Mõelge meie armastatud suhete olemuse säilitamise sügavale mõjule – kogeme rõõmu nende kohalolekust, mida ei koorma Alzheimeri tõve varjud. Olgem sel kuul muutuste esilekutsujad, toetades teadusuuringuid, propageerides rahastamise suurendamist ja tõstes teadlikkust Alzheimeri tõve ohvritest peredele ja üksikisikutele.

Koos saame töötada tuleviku nimel, kus Alzheimeri tõbi jääb ajalukku ja mälestused meie lähedastest jäävad elavaks ja nende meel on alati särav. Üheskoos saame tuua lootust ja edu, muutes miljonite inimeste elu järgmisteks põlvkondadeks. Kujutagem ette maailma, kus mälestused püsivad ja Alzheimerist saab kauge, lüüa saanud vaenlane, mis tagab armastuse ja mõistmise pärandi.