Raseduse ja imiku kaotuse mälestus – ühe ema tervenemisreis
TRIGERI HOIATUS: Lapse kaotus ja raseduse katkemine.
Mu armas poisslaps Ayden,
Ma igatsen sind.
Kui ma annan su suurele õele vanni või panen ta kooliks valmis,
Ma mõtlen sinust.
Kui ma näen poissi, kes sa praegu oleksid,
Ma kujutan ette, milline sa välja näeksid.
Kui möödun poe mänguasjade vahekäigust,
Huvitav, millistega sulle meeldiks mängida.
Kui ma olen jalutamas,
Ma kujutan ette, et sa sirutad mu kätt.
Ma võib-olla ei tea kunagi, miks su elu nii lühike oli,
Aga ma tean kogu südamest, et sind armastatakse ja armastatakse alati.
Heade inimestega juhtub halbu asju.
Kas mäletate oma elu halvimat päeva? Minu oma oli 2. veebruar 2017. Päeval, mil soouuringul käisime, selgus ultraheli ja selle asemel kuulsime maad vapustavat: "Meil on väga kahju, süda ei löö." Ja siis vaikus. Lämmatav, kõikehõlmav, muserdav vaikus, millele järgneb täielik lagunemine.
"Ma tegin vist midagi valesti!
Mida ma olen teinud, et seda ära teenida?
Kuidas ma kunagi edasi lähen?!
Kas see tähendab, et ma ei saa enam lapsi?
Miks?!?!?"
Tuim, vihane, segaduses, ebaadekvaatne, süüdi, häbi, südamevalu – ma tundsin seda kõike. Ikka, õnneks vähemal määral. Millestki sellisest paranemine on lõputu teekond. Lein on mittelineaarne – ühel hetkel tunned end hästi, teisel – oled kaotuse tõttu võimetu.
Eriti varajases staadiumis aitas kaasa meie armsa pere ja sõprade toetus, kellest mõned kogesid sarnast südamevalu. Sisseregistreerimine, läbimõeldud kingitused, ressursid leina kohta, esimeste päevade söögid, jalutuskäikudele viimine ja palju muud. Meile osaks saanud armastuse väljavool oli tohutu õnnistus. Mul oli ka privilegeeritud juurdepääs headele füüsilise ja vaimse tervise hüvedele ning töökohal kindlale tugisüsteemile. Paljud ei…
Vaatamata oma hämmastavale tugistruktuurile langesin ma häbimärgistamise lõksu. Nurisünnitused ja imiku kaotused on uskumatult levinud, kuid teemad on sageli sildistatud "tabuks" või on vestlustes minimeeritud ("Vähemalt sa ei olnud nii kaugel", "Hea, et teil juba on üks laps.") World Health Organization, "ligikaudu iga neljas rasedus lõpeb raseduse katkemisega, tavaliselt enne 28. nädalat, ja 2.6 miljonit last sünnib surnult, kellest pooled surevad sünnituse käigus."
Algselt ei tundnud ma end mugavalt sellest rääkides ja professionaalset abi otsides. Ma ei ole üksi, kes seda tunneb.
Me kõik võime leinaga toime tulla erinevalt. Abi vajamine pole häbiasi. Leidke, mis teie ja teie pere jaoks sobib. Võtke aega leinamiseks ja ärge kiirustage paranemisprotsessi. Üks minut, üks tund, üks päev korraga.
Kasulikud ressursid: